Järgnev tekst on väljavõte Marion Jõepera doktoritööst “Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend”, see on loodud jaanuaris 2016.a. EMTA lavakunstikooli XXVIII lennu dramaturgiatudengite Talvekoolis ja selle koostamisel osalesid Anne Türnpu, Ingmar Jõela, Jan Teevet, Priit Põldma, Johan Elm, Johannes Richard Sepping.
Kuigi näitleja ootuste sõnastajad tegutsevad peamiselt teatri valdkonnas, kehtivad need üks ühele ka filmide ja telesarjade autoritele.
Avaldatud autori loal.
Mida vajab näitleja dramaturgiliselt tekstilt?
1. Oma karakteri tahet, eesmärki. See võiks vastanduda teiste tegelaste tahetele ja/või antavatele oludele.
2. Karakterijoonist, tüübi kirjeldust – tema sisemist, võib-olla ka välimist olemust, mis avaldub käitumises.
3. Põhjus-tagajärg suhteid. Impulsside liikumist. Arusaama, kuskohast on alguse saanud see, mis tegelaste vahelistes suhetes väljendub. Samas – põhjus-tagajärg suhted ei tohiks olla liiga ratsionaalsed ega üheselt mõistetavad, vaid ootamatud, üllatavad, pakkuma avastamisrõõmu.
4. Tegelaste käitumuslikke motiive, milles oleks üksiti salapära ja elulisust.
5. Oma tegelase arengukaart alguse, kulminatsiooni ja lõpuga. Et iga näitleja saaks lugeda näidendit kui oma tegelase arengulugu. Et kõik tegelased võiksid olla oma vinklist peategelased, kellel on võrdselt võimu tegevuse arengu üle.
6. Tegelase suhet tervikuga. Mida annavad tegelased üksteisele? Mida annab tegelane maailmale? Mida võtab tegelane vastu teistelt? Mida maailmalt? Ning – vihjeid, kuidas see impulsside vahetus toimub.
7. Hetki, kus tegelase mõttemuster katkeb, asendub teisega. Pöördeid ja plahvatusi.
8. Võimalust näha lugedes elu, tundeid ja suhteid, mitte lavapilti. Et kaoks ära kirjanduslik konstruktsioon, kehvas tähenduses käsitöö.
9. Järk-järgult ja dialoogi kaudu avanevat fiktsionaalset maailma. Näidend peab looma illusoorsele maailmale nii tugeva karkassi, et näitlejas tekiks kihk sellele karkassile elu sisse puhuda.
10. Repliikide sõnastust, millest saaks välja lugeda tegelase mõttekulgu, saladusi, lootusi ja hirme.
11. Vihjeid sellele, millest tegelane tahab vaikida.
12. Et näidend oleks kirjutatud teatavas topeltkoodis, “lindude keeles”. Et näitlejale selgiks lugedes midagi, mida “inimene tänavalt”, teatrikauglane, samadest struktuuridest välja ei loe. See annab “inimesele tänavalt” teatrisse sattudes vaimustuda.
13. Et kõik ei oleks nii, nagu näib.