“See kõne ei räägi Netflixist. Selles kõnes ei küsita, kus on meie “Sopraanod”, “Downton Abbey” ja “Sild”, sest tundub, et kõigepealt peab rääkima asjadest, mis on vajaduste skaalal madalamal astmel. Mulle tundub, et peame rääkima asjadest, mis tunduvad paljudele iseenesestmõistetavad.”
Tere, lugupeetud külalised, kolleegid, tudengid, konverentsi korraldajad!
Mina olen Margit Keerdo-Dawson, olen stsenarist, stsenaariumitoimetaja, BFM-is õppejõud, ESG juhatuse esinaine. Olen kirjutanud kaks telesarja.
Kõigepeal ma tänan Hagi Šeini ja nüüdismedia magistrantuuri tudengeid konverentsi korraldamise eest! Arvan, et selline kogunemine on väga vajalik ja loodan, et telesarjade konverents saab toimuma regulaarselt.
Ma tänan teid, et olete ära teinud suure töö ja koondanud Eesti filmi andmebaasi info kõikide Eestis toodetud sarjade kohta!
See kõne ei räägi Netflixist. Selles kõnes ei küsita, kus on meie “Sopraanod”, “Downton Abbey” ja “Sild”, sest tundub, et kõigepealt peab rääkima asjadest, mis on vajaduste skaalal madalamal astmel. Mulle tundub, et peame rääkima asjadest, mis tunduvad paljudele iseenesestmõistetavad. Selleks ju koosviibimised ja arutelud vajalikud ongi, et me saaksime oma tegemistest korraks kõrvale astuda, vaadata üldplaani ning rääkida sellest, mida me teeme, kuidas teeme ja miks teeme. Rääkida asjadest, mis tunduvad väga lihtsad ja iseenesestmõistetavad, kuid millest on siiski võimalik erinevalt aru saada ning need arusaamatused võivad töö käigus, kiirustamise ja stressi juures tekitada takerdusi, möödarääkimisi, konflikte ning mille tagajärjel omakorda kannatab lõpptulemus – see, mis jõuab vaataja ette ekraanile, see, mis peaks vaatajale pakkuma vahetu elamuse, see, mis on üks ja ainus ja mis peale valmimist iial enam ei muutu. Aga see kõne ei ole üleliia filosoofiline, vaid kaldub pigem praktilise poole peale.
Sissejuhatuseks – mis on need asjad, mis aitavad kaasa Eesti telesarjade jätkusuutlikkusele:
– see, et stsenaristid üldse eksisteerivad ja et nad on kõrgel professionaalsel tasemel;
– see, et stsenaristidel on tööd (töös olemine aitab kaasa nende erialasele arengule);
– mõistlikud töötingimused (lepingud, realistlikud ajagraafikud jms);
– usaldus (selged kokkulepped ja normaalsed töösuhted) .
Kahepoolne usaldus – see, et stsenaristi usaldatakse ja stsenarist saab usaldada teisi.
Ma olen filminduses töötanud 20 aastat ja selle aja jooksul näinud igasuguseid projekte – on olnud väga professionaalseid ettevõtteid ja projekte, on olnud ka selliseid, mis jätavad soovida, kuni ilmselge rahapesuni välja (kui palka makstakse dollarites peopesale, siis on selge, et neid dollareid sinu sotsiaalmaksu jaoks ei jagu), aga mind üllatas ja jätkuvalt paneb imestama see, mis on viimastel aastatel toimunud eesti telemaastikul.
Räägime asjadest, mis on iseenesestmõistetavad. Onju iseenesestmõistetav, et ükskõik millises valdkonnas, ükskõik millises ettevõttes – kui töötaja asub tööle, siis temaga sõlmitakse leping. On iseenesestmõistetav, et töötaja saab töö eest tasu ja ei pea seda kuude kaupa taga ajama. On iseenesestmõistetav, et tööandja tasub maksud ja ei maksa ümbrikupalka. Me ei ela enam 90. aastates, kus puudusid kogemused ja spetsialistid ja kui pidi kõike käigupealt leiutama. Me oleme juba ligi kahe aastakümne jagu uues sajandis. Terves riigis on asjaajamine ja töökultuur edasi arenenud. Kuid telemaastikul leidub tegijaid, kes ei ole sellega kaasa tulnud. On tootjad, kes ei sõlmi lepinguid, ei pea kinni kokkulepetest, maksavad ümbrikupalka ning loovad töötingimused, milles ei ole võimalik normaalset loometööd teha. Samal ajal tahame me Eestisse kutsuda tootjaid ja koostööpartneireid välismaalt.
Teine levinud probleem on autorsus: tiitrites on üks nimi, aga see inimene suudab vaevu oma materjali ära tunda. Tuleb välja, et osade sarjade puhul me ei tea, kes on tegelikult selle stsenaristid.
STSENARIST
Räägime siis lihtsatest asjadest. Kes on stsenarist? Stsenarist on filmi või sarja üks peamistest autoritest. Stsenaariumi kirjutamine on sarnane romaani ja näidendi kirjutamisele – stsenarist on kirjanik, kes loob karakterid, konfliktid, sündmused, süžeeliinid, dialoogi jne. Erinevalt näidendi tekstist peaks stsenaarium olema piisavalt detailne, nii et see on lavastamiseks valmis.
Eestis on kaua olnud stsenaristide põud ja väga kaua pidi ilma hakkama saama – stsenaariumeid kirjutasid sageli inimesed, kes audiovisuaalset vormi tegelikult ei vallanud ning filmi ettevalmistuse käigus pidi keegi teine lugu filmilikumaks kohendama. Nüüd, kui on stsenariste on palju ja tuleb juurde, on suhtumine jäänud samaks – inimene, kes filmi loo välja mõtleb, ei ole justkui ikkagi päris tegija ning tema töö võib ümber teha. Kuid professionaalne stsenarist on justnimelt kirjanik, kes on audiovisuaalsele vormile spetsialiseerunud – ta kirjutab selle loo kohe filmi või sarja jaoks. Kui lugu on arenduses ja vajab tööd, siis stsenarist saab sellest aru ning töötleb lugu. Stsenaristid tahavad tagasisidet, nad tahavad oma lugu paremaks teha. Stsenaariumi loomine, arendamine ja lihvimine ongi nende töö.
Räägime stsenaristi professionaalsusest. On inimesi, kes vaidlevad draamateooria vastu. Kui väidetakse, et käsitööd/tehnikat ei pea teadma, see on loovtöö ja kirjutatakse instinkti pealt, siis on see sama, kui väita, et helilooja ei pea tundma nooti. Et helilooja võib luua sümfoonia teadmata, mis asi on harmoonia, taktimõõt või fraas. Ta lihtsalt vajutab klahve ja muusika tuleb. Või et keeleteadlane ei pea tundma grammatikat. Kas need asjad ei ole iseenesestmõistetavad? Stsenaristil, kes draamatehnikat ei tunne, puudub sõnavara oma tööst rääkimiseks. Ta ei tunne elemente ja tasandeid, millega ta tegelikult igapäevaselt tegeleb. Instinkti pealt kirjutades võib kogemata midagi tulla, aga kui raha napib ja aega pole, siis miks teha asju ainult lootes, et äkki kogemata midagi tuleb. Professionaalset stsenaristi eristab see, et ta on teadlik sellest, mida ta teeb ja kuidas teeb. Tekib vilumus, nii et tehnikale ei pea enam mõtlema. Lisaks sellele peaks stsenarist tundma oma alavaldkonna spetsiifikat – näiteks draamasarja, seriaali või komöödia kirjutamise tavasid ja tehnikaid. Ei piisa sellest, et inimene on ainult sarju vaadanud ja talle need väga meeldivad. Ei piisa sellest, et inimesel on elav fantaasia. Ideest üks ei piisa, stsenarist peab olema võimeline selle idee stsenaariumina ka lõpuni ära viimistlema.
On levinud ütlus, et mida rohkem piinleb stsenarist, seda vähem piinleb vaataja. Aga stsenaristi piinlemiseks on vaja aega. Kui rääkida töötingimustest, siis igal projektil peaks olema realistlik ajamaht loo kirjutamiseks. Ei tohiks nõuda, et stsenarist kirjutab terve sarja ühe kuuga või ühe osa paari päevaga. Võrdluseks: ühe täispika mängufilmi kirjutamine võtab aasta. Minimaalselt. Sageli võtab see mitu aastat. Jah, me ei saa sarja kirjutamisele nii palju aega pühendada, aga võiks ikkagi arvestada sellega, et stsenaariumi kirjutamine ei seisne ainult füüsilises trükkimises.
KES TEEB MIDA
Vastloodud sarjade andmebaasis on sarju, mille puhul on tegelikult teadmata, kes on selle stsenaristid. Tiitrites on küll nimi, kuid stsenarist ei tunne oma tööd ekraanil ära, sest keegi on vahepeal veel loomingulise panuse teinud, mida pole tiitrites märgitud. Probleem on see siis, kui muutused on tehtud stsenaristi selja taga. See on stsenaristi suhtes ebaõiglane, sest tema nime all on avaldatud lugu, mis on tegelikult ainult osaliselt tema looming. Siin on kaks probleemi: see, et ekraanil olev lugu – mis kannab tema nime – ei ole tema oma ning see, et see on üllatus – et ta saab oluliste muutuste kohta teada siis, kui lugu on juba ekraanil – koos tema nimega.
Kes siis õieti stsenaariumi loob? Mis siin siis õieti toimub? Stsenarist kirjutab stsenaariumi, kuid teistele see ei kõlba, seda muudetakse inimese poolt, kes end stsenaristina tiitritesse kirja ei taha panna, kuid peab ennast mingil moel stsenaristist pädevamaks, et iseseisvalt teksti muuta. Miks ta siis ennast ei julge stsenaristiks nimetada? Miks algusest peale ei tehta kokkulepet kahasse kirjutada, et vältida petmist?
Me ei räägi siin sellest, et stsenarist hoiab igast sõnast kinni ja ei luba ühtegi sõna muuta (koostöö ja stsenaariumi arendamine on teine teema) ja on loomulik, et lavastamise käigus, kui paberil olevad sündmused ja tegelased äratatakse ellu, tekivad väikesed nihked. Nihked, mis ei muuda stseeni mõtet, muutused, mis ei moonuta tervikut. Stsenarist peab olema valmis selleks, et ekraanil olev lavastus ei ole visuaalselt täpselt selline nagu see oli tema vaimusilmas. See on loomulik.
Võimalik, et jah, vahel on mõni stsenarist nõus, et tema teksti muudetakse. Selleks antakse luba. Kuid nii või naa peaks luba küsima. Kui luba ei küsita ja tekstis tehakse olulisi muutusi autori selja taga, on tegemist petmisega ja autori õiguste rikkumisega. Stsenarist ei saa sellist partnerit usaldada ja temaga koostööd jätkata. Sest mis mõtet on üldse midagi kirjutada, kui see ekraanile ei jõua? Miks on mind stsenaristina siia üldse vaja? Mitte ühegi kirjaniku, näitekirjaniku ega stsenaristi ambitsioon ei seisne selles, et ta tahab terve elu kirjutada poolikuid teoseid kellelegi teisele lõpetamiseks. Stsenaarium on filmi või sarja alus, aga teosena on see terviklik lugu. Kui stsenarist on oma eriala professionaal, siis me peaksime teda ju ka usaldama. Kas sa usaldad oma stsenaristi? Milline tulemus on projektil, mis on loodud usalduse puudumise õhkkonnas?
11. 01.19 ilmus Diktori portaalis intervjuu Indrek Harglaga, kus ta ütleb, et on otsustanud seriaale rohkem mitte kirjutada. Ta loobub. Probleem pole selles, et see vorm ei sobi või tal puuduks huvi, probleem on töökultuuris. Stsenarist ei saa usaldada sarja tegijaid.
Autoriõiguse seaduses on punkt teose puutumatuse kohta. Stsenaarium on teos ja seadus kaitseb autorit. Ka stsenaristil on autorina õigused, aga paljud stsenaristid seda kahjuks ei tea. Nii stsenaristid kui ka need, kes tekstidega töötavad, võiksid olla kursis seadusliku kontekstiga, mille sees nad tegutsevad.
Stsenaariumi muutmine ilma stsenaristi teadmata peab ära lõppema. Kui tekst ei sobi, siis loobu sellest. Kui lugu vajab arendamist, siis teeb seda stsenarist – see, kes peaks olema selle eriala spetsialist. Kui režissöör osaleb stsenaariumi loomises, siis ta on samuti stsenarist ja peaks seda ka tiitrites vastavalt märkima. Tiitrites peaksid olema märgitud kõik autorid ja stsenarist ei peaks oma nime leidma teoselt, mida tal on suurte moonutuste tõttu raske enda omaks tunnistada. Siin ei ole rahapuudus ettekäändeks. Stsenaristiga usaldusliku suhte hoidmine ei maksa midagi.
MUUTUSED
Kuid muutused ei teki ainult asjadest rääkides, vaid tegutsedes. Tegevusise ongi muutus.
Siinkohal kutsun stsenariste üles mitte tegema koostööd tootjatega, kelle asjaajamine on puudulik ja kes ei tea, kuidas oma tööd teha. Ärge olge nõus töötama ilma lepinguta. Ärge olge nõus ümbrikupalgaga. Ärge olge nõus töötama ebarealistliku ajagraafikuga. Teie tööeetika väljendub nii teie enda suhtumises kui ka selles, mida te teiste juures aktsepteerite. Lisaks, olge kursis seadusega, mis teid kaitseb.
Stsenaristid peaksid üle saama oma alandlikkusest – et sulle anti võimalus ja sul lasti sari kirjutada. Ei, sina oled selle projekti üks peamisi loojaid. Selle projekti kvaliteet saab alguse sinust. Kui ei ole stsenaristi, ei ole sarja. See ei ole uhkustamiseks öeldud, vaid see tähendab vastutust. Stsenarist on ekraanile jõudva teose üks autoritest, partner selle valmimise juures, ta vastutab koos teistega. Kui ta protsessist välja lõigatakse, ei saa temalt ka täit vastutust nõuda.
Kutsun tootjaid üles esitama stsenristidele kõrgemaid nõudmisi. Kes teie stsenaristid on? Kas sellel inimesel on erialased teadmised ja kogemused? Kas see inimene tunneb sarja kirjutamise spetsiifikat? Kas ta tunneb konkreetses žanris sarja kirjutamise spetsiifikat? Stsenaristika kui valdkond ei saa areneda, kui stsenaariumeid kirjutavad inimesed, kes eriala tegelikult ei tunne. Ei piisa heast ideest, lisaks sarja kirjutamise oskustele peab tundma ka draamatehnikat. Teie töökultuur väljendub nii teie enda suhtumises kui ka selles, mida te teiste juures aktsepteerite.
Me kõik osaleme selles protsessis. Meie kõik vastutame. Oma otsuste ja valikutega me kas toetame või ei toeta erinevat liiki asjaajamist ja töökultuuri.
LÕPETUSEKS
Kui ei ole stsenaristi, ei ole sarja. Kui kirjutajad lahkuvad või uued stsenaristid ei taha telesarjade juurde tulla, siis ei saa me ka kuhugi edasi areneda. Teeme kõigepealt need põhilised asjad korda ja alles siis hakkame rääkima Netflixist ja maailma vallutamisest.
Viimane mõte. Küsimus nii stsenaristidele kui ka teistele. Kui te oma tööle mõtlete, siis millises kontekstis te ennast näete? Kas see on eesti kultuur? Või on see terve maailma kontekts? Angloameerika kontekst? Me teame, et stsenarist ei tegutse ainult eesti sarjade turu kontekstis, sest me konkureerime maailmatasemel sarjadega (HBO, Amazon, Netflix jne). Tegelikult on meie eriala kontekst veel laiem – meie selja taga on rohkem kui kaks tuhat aastat dramaturgia ajalugu, paari tuhande aasta jagu loojutustamise traditsioone. See on see kontekst, milles me tegutseme – ma loodan, et te seda ära ei unusta. Sarjad on kaasaegne loojutustamise vorm. Me ei peaks ainult küsima, kus on meie “Sopraanod” ja “Kaardimajad” ja “Downton Abbey”, vaid kus on meie Shakespeare’id, Ibsenid ja Kane’id. Kogu selles kultuuri- ja meelelahutusmöllus, mis meid praegu ümbritseb – keda ja milliseid teoseid mäletatakse 100 aasta pärast? Kui me saja aasta pärast räägime Eesti kultuuri ajaloost – romaanidest, näidenditest, filmidest ja sarjadest, siis millistest sarjadest me räägime? Selline mõte.
Ja ma lõpetan nii nagu stsenaariumi tagasiside andmisel tavaks on (õigemini mitte tava, vaid halb harjumus), kui on kaks tundi negatiivset tagasisidet antud: “aga tegelikult on häid asju ka, aga eks te ju teate neid isegi!”
Aitäh!
Soovin kõigile jõudu!
Telesarjade konverents toimus 15.01.2019 BFM-i kinos Supernova.
Terve konverentsipäeva salvestust saab vaadata siin.
Kava:
10:00 – 10:10 Konverentsi avasõnad. Kristo Veinberg, Hagi Šein
10:10 – 10:30 Margit Keerdo-Dawson “Telesarjade jätkusuutlikkus, stsenaristi vaatepunktist”
10:30 – 10:50 Gert Kiiler “Millest unistab stsenarist?”
10:50 – 11:10 Ettekanne: Eesti teleseriaalide loend ja statistika: mahud ja žanrid, loojad ja tootjafirmad, näitlejad.
11:10– 11:30 Ettekanne: Hankeseriaalid Eesti telekanalites.
Paus
11:45 – 12:05 Ettekanne: Seriaalide tekkelugu.
12:05 – 12:25 Ettekanne: Teleseriaal kui nähtus, teleseriaalide tähendusruum.
12:25 – 12:45 Ettekanne: Eesti teleseriaalide maastik: kvantiteet ja kvaliteet.
12:45 – 13:05 Ettekanne: Loodu vastuvõtt: auditoorium ja telekriitika.
Paus
13:20 – 14:00 Paneeldiskussioon: Eesti seriaalitööstus – mis teel me oleme? Toomas Kirss, Raivo Suviste, Paul Aguraiuja, Martin Korjus, Birk Rohelend, Urmas Eero Liiv.
14:00 – 14:40 Paneeldiskussioon: Eesti teleseriaalid näitleja pilgu läbi. Karin Rask, Elina Reinold, Elisabet Reinsalu, Märt Pius, Taavi Teplenkov, Üllar Saaremäe.